Vietnam 2. osa (Ha Long Bay ja Phu Quoc)

Nagu eelmine kord mainitud sai siis meie trip Ha Long baysse pidi ära jääma seoses taifuuni möllamisega lahe peal. Siiski saime järgmiseks päevaks ikkagi  laevareisi sinna, kuna ilm oli paranenud. Hommikul jällegi võeti meid hotellist peale ning 3,5 tunnine bussisõit Hanoi’st algas.

Arvutage ise palju kütus maksab :)

 

Ha Long Bay asetseb Lõuna-Hiina meres, Tonkin lahes ja katab ala u. 1553 ruut kilomeetrit ning  koosneb 1969 erineva suurusega saartest. Alates 1994a–st kuulub Ha Long Bay UNESCO väärtuste hulka. 

Esimesena peatusime ühe saare peal, kus käisime koobastes ja sealt edasi kulgesime jälle mööda vett. Edasi jõudsime ühe suure ujuva platvormini. Sealt anti meile kanuud ja saime oma tahtmist mööda seal ringi aerutada. Kaamerat me kanuusse kaasa ei raatsinud võtta, seega pildid aerutamisest puuduvad, kuid mälestus mis sealt jäi on elulõpuni meeles.

Meie grupijuht miss River ehk lihtsalt Ha

 

Selle kalju alt läks avaus mis viis saare sise lahte, sinna pääseb ainult läbi selle madala koopa, mille alt me läbi aerutasime

 

Ha Long bay oli tõesti võimas ja kellel vähegi võimalust, soovitan vaatama minna, see on seda väärt! 
 Õhtuks tagasi Hanois, sealt järgmine hommik lendasime edasi Lõuna-Vietnamisse, Phu Quoc saarele. See saar asub tegelikult Kambodzast ainult 12 km kaugusel, siiski on see Vietnami territoorium ning suurim saar.(pikkus u. 50km, laiem koht 25km). Rahvaarv veidi üle 100 000 inim. Kambodza arvab endiselt et see saar peaks olema hoopis nende oma.




vaade meie bungalow aknast

minu haikala praad riisi, sibula ja tomativiiludega

 



seal juba elab keskmisest vähe rikkam inimene



isegi siin elasid inimesed sees

 

Me aga ei kavatsenud kogu seal oldud aega ainult rannas veeta vaid rentisime rolleri ning läksime ise avastama. See oli esimene kogemus rolleri seljas sõita Vietnami liikluses, mis algul tundus võimatu siis hetkega oli juba kõik selge, et mingeid reegleid ei ole ja kui sõidad „vooluga kaasa“ siis peaks olema kõik hästi. Tegelikult nii ka oli, liikluses tõesti kohtas üllatusi, näiteks valgusfoorist pooled rollerid kinni ei pea, samas avariisi kordagi ei näinud. Kohalik on harjunud, et vastasuunas saab ka ju sõita ja kui iga juht jälgib oma ja teiste juhtide manöövreid, kulgeb kõik muretult.



meie ustav Suuzi :)

Kuna enamus meie reisi majandamisest tegi Marin ära siis ei osanud ma oodatagi sellist elukogemust. Teadsin et läheme mingile saarele, aga et sealt sellise elamuse sai, ei osanud oodatagi. Tegemist on tõelise paradiisi saarega -helesinine vesi, palm otse rannaliival, rannas väike majake ja võrkkiik, kuhu õlu või kokteil tuuakse kätte mõne dollari eest. :)

 



sellised väikesed ahvid elavad saarel vabas looduses ka, kahjuks on keegi selle looma endale koju ketti paannud



mõtlesime et vaatame kuidas see tüüp oma mopeediga läbi tuleb - üpris kähku otsustasime ringi keerata ja sealt mitte edasi sõita:)

järgmine üritaja



nagu piiripunkt, kuid vist ikka võimaliku sõjaväe ala, valvur putkas magas ja koer tegi kogu töö ära

 

tõenäoliselt sealt see Samsungi edu algas :). Tagumine masin oli Kamaz

 

Koolipäev sai läbi.



Aerupaat

 

 Enamus kohalikud küll elavad pealt näha suures vaesuses on nii öelda telk laagrid, kus mingi küla elabki ranna ääres telkides, mõni müüb otse oma telgist õlut või muid produkte, mõni on endale karaoke saali sinna ehitanud, no et ikka külarahval õhtuti tegemist oleks.

  

 

 

 

 

 

 

 Meie oma rolleriga sattusime täiesti kogemata ühte sellisesse telklaagrisse. See asub turismi piirkonnast väljas kuid kaardi järgi läks sealt tee läbi. Sõitsime mitu km mööda kohutavalt mudast teed läbi küla., endale korduvalt kinnitamas, et: "Tagasi seda teed kindlasti ei tule." Lõpuks oli liiva vall ees ja kohalik turvamees. Sõbralik nagu nad kõik seal, vaatas kaarti ja ütles et peame sama teed tagasi minema, sest sealt läbi ei saa. Nii me siis tegime kaks valget inimest kohalikus Vietnami külas muda sees rolleriga kruiisimas.

                                        

                                                                                        

 

 

 

 

 


 

 

rolleriga tellinguid vedada pole mingi probleem

Meie sihtkohaks oli üks restoran mis tegelikult pidi asuma kuskil rannas. Liikusime edasi kui mingi hetk ei suutnud oma silmi uskuda...sellest külast vb 500m eemal tohutult suur lõbustuspark, nagu Disneyland, kallid hotellid, golfiväljakud jne...need olevat ühe Ukraina oligarhi investeeringud sinna. Park ise veel ei töötanud, kuid oli peaaegu valmis. Kaart mis meil hotellist anti oli selline 0.5 A4 suurune, mõõtkava polnud ja teed enamvähem käega joonistatud. Meie jätkasime selle restorani otsinguid, ikka mööda ranna äärset teed-mõlemad veel kinnitame üksteisele, et kohe peaks tulema!
Sedasi me kulgesime mööda mudaseid teid u. 20km. Maantee läks muidugi ka eemalt, kuid meil vaja ju põnevamaid teid sõita. Pean ütlema et see 125cc Suzuki oli nii hea roller, viis läbi muda muretult, kordagi küllili õnneks ei käinud, kuid selliseid hetki ikka oli.

 

 Lõpuks kui väljas juba pime(pildid tehtud järgmine päev), jõudsime oma soovitud sihtkohta-ja see oli seda väärt.  Väidetavalt parim restoran üldse saarel ning asukoht OTSE vee ääres. Söögid mega head ja kokteilid veel paremad-Mango mojito oli meie lemmik

Mango Beach restoran

 

 

 

...jätkub