Walgett-Perth

26. detsembril, ehk siis kohalikele siin Boxing Day, alustasime sõitmist Perthi poole, panime linna navisse sisse ja tee pikkuseks näitas kuskil 3700km. Kogu teekond, Walgettist kuni Nullarbori lõppu- (Norsemani) on kõik tuttav ja eelnevalt sõidetud. Teekond seekord Bourke-st – Willcanniasse mõtlesime proovida mööda dirt road-i, kokku üle 300km pikk lõik, kulgeb mööda Darling jõe kallast.

Emud

Kängurud teel

Ausalt öeldes oli see teekond suht igav ja raputas kõvasti, kuid see eest saime kämpida tasuta ning üle 100km teekonda lõigata ja noo korra sai ikka 4wd kang ka sisse lükatud, kuna eelnev öö oli kõvasti vihma sadanud. Üldiselt kämpisime looduses, tehes ise süüa, enamus raha läks vist kütuse alla, arvestades et maanteel kuskil 11-12L/100km, ning Nullarboris oli 1L bensiini hind juba kerkinud üle $2 (u. 5a tagasi oli $1.7) Üldiselt kütte hind on Austraalias kerkinud päris kõvasti. Mäletan, kui Sydneys sai vanasti 0.99 sendi eest liiter kütust, siis nüüd oli odavaim kuskil $1.32.

Kes veel ei tea siis Nullarbor on u. 200000Km2 suurune ala(u. 4x Eesti pindala) Lõuna- ja Lääne Austraalias. Nullarbor tähendab aborigeenide mingis keeles ilma puudeta ala vms ja võin öelda, et ega midagi muutunud ei ole, puid juurde kasvanud ei ole 5 aastaga. Üle 1000km tuli seda läbida, kohati isegi mõnikümmend meetrit rannikust ja ookeani pinnast u. 100m kõrgusel. Endiselt on seal alles ka Austraalia pikim sirge teelõik, 145.6km.

Huvitavaks läks teekond Norsemanist alates. Ka seal kibelesime ikka maanteest eemale, kus saaks oma nelikveolise proovile panna. Teele jäid mitmed soolajärved, lisaks ka Wave Rock. Wave Rock on oma nime saanud kuju järgi, nimelt on seal kivimis mingid soolad ja keemilised ühendid mis tekitavad ilmastiku oludest tulenevalt(tuuled,vihm) sellise laine kujulise kalju.
 

 Lõpuni oli jäänud üle 400km ja käes oli aasta viimane päev 31.12.2013
 Siiski ei hakanud me Perthi kiirustama kuna öömaja leida oleks tõenäoliselt keeruline ja kohutavalt kallis. Otsustasime veeta aastavahetuse õhtu ja öö Perthi külje all mägises rahvuspargis, ning sedasi see uus aasta meil tuli, loodusega kokku maskeerudes.

Esimene öö Perthis

 Järgmine postitus meie kodust ja Perthist :)

Farmis

Kängurud hoovis

Jätkan siis tasapisi blogiga. Alustan sealt kus pooleli jäi.
Peale Anu ja Chrisi külastamist läksime tagasi Sydneysse kus ajasime kooli asjad korda. Need mõned päevad mis me seal veetsime olid piin. Poole ajast istusime kuskil ummikus ning veendusime üha kindlamalt, et Sydney pole see koht kuhu tahame jääda.
Kaalusime pikalt kõiki variante ning lõpuks otsustasime, et Perth on veel avastamata linn. Meile on alati olnud Lääne-Austraalia südamelähedasem ning Perthi ümbrus on avastamata. Oleme siit korra küll kiiruga läbi sõitnud ning see on ka kõik.
Kindel oli see, et me kavatsesime auto osta ida-kaldalt. Esiteks on autod seal soodsamad ning teiseks saime sellega siis ise 4000km Perthi sõita. 
Kuna kool hakkab alles 13 jaanuar 2014 siis jäi meile 1,5 kuud aega Perthi sõita. Helistasime tuttavale farmerile, et äkki ta sooviks meid näha. Kuna see koht jäi meile ilusti tee peale ja tore on vanu tuttavaid jälle kohata.
 Mõeldud - tehtud järgmine päev olimegi Sydneyst 700km sisemaal farmis. Tegu siis lambafarmiga kus on 10 000 lammast. Enamasti me ehitasime lammastele aeda. 42 kraadi oli varjus aga meie olime päikese käes, kus võitlesime kuumuse ja kärbestega. Aga 3 nädalat läks lennates ning veetsime ka jõulud farmeri perega, et siis 26.12 Perthi poole teele asuda.

Farmer Scott

Meie kodu farmis

Võtame vana aeda üles

Gristo omas elemendis

Leia pildilt känguru!

Parandame katust

Farmeri maa peal on üks tiik mis pole kunagi veel kuiv olnud. Aga nüüd pole pikka aega vihma sadanud ja ka see tiik on veest tühi. Küll aga on tiigi põhjas nüüd selline muda, et täiskasvanud inimene vajuks kaelani sisse ja omal käel välja ei saaks. Ühel päeval kui me töölt koju sõitsime märkasime tiigis lammast. Selgus, et vaesekene oli vist vett otsima läinud ning kaelast saadik sisse vajunud. Kui me teda seal välja sikutasime siis kuulsime, et keegi ütles mää tiigi teisest servast. Ka seal oli üks lammas ja pisike talleke mudas kinni ja ainult pead paistsid välja. Kiiruga tõime abivahendeid ja tund aega hiljem olid kõik kolm väljas mudast. Ei tea kui kaua nad seal olla võisid aga keegi omal jalal enam ei seisnud. Aitasime nad püsti ning tasakesi nad minema jalutasidki. Hiljem farmer rääkis, et kui me neid püsti poleks tõstnud siis nad olekski võinudki sinna maha lihtsalt ära surra. Ning kui me neid mudast välja poleks aidanud siis varem või hiljem oleks varesed neid nokkima läinud ja nad ära tapnud. See muda auk oli meie majast umbes 5km ning paar päeva hiljem oli see pisike talleke meil ukse taga- lamamas nagu  koer :) Me ei suutnud uskuda, et 10 000-st lambast just see üks tuli ukse taha meile. Ilmselt tuli tänama. Aga hea oli näha, et ta oli elu ja tervise juures. Ristisime ta Blacky-ks, kuna mudasena oli ta süsimust.

Blacky

Blacky

Kuna liiga palav oli, siis farmer arvas, et täna me tööd ei tee.

 

See koer on töötav koer. Nimelt ajab ta karja koos farmeriga. Kahjuks juhtus temaga õnnetus, nimelt farmer tagurdas talle otsa. Palju lootust ei olnud aga tehti puusaoperatsioon ja ringi ta jälle jookseb, küll 3 käpa peal. :) Tagumise vasaku jala peal on näha, et karvad kasvavad tagasi vaikselt.

Jake the Dog

 

Meie jõululaud